Ei, samojeedikoerad ei söö ennast
![Very Happy :D](./images/smilies/biggrin.gif)
Nimi on pärit tegelikult sellest ajast, kui suurel laial Venemaal loodusrahvaid metslasteks ja inimsööjateks peeti. Pärineb see koeratõug neenetsite juurest üsna Siberi põhjaservast, kust inglise härrasmehed nad oma polaarretkedelt kelgukoertena kaasa tõid.
Neenetsitel olivad sellised vahvad rõivad, mille käised käisid niimoodi vammuse sisse, et väljast paistis, et neil käsi ei olegi. "Kultuurrahvad" (antud juhul siis venekeelsed) vaatasid neid pampe ringi tatsamas ja arvasid, et vennikesed olid suure näljaga oma käed ära söönud --> samojed ehk, tõesti-tõesti "iseendasööja". Ehk koer on saanud oma nime rahvakillu järgi, kes oma nime sai venelastelt või kusagilt sealtkandist.
Neenetsid kasutasid selle koera esivanemaid küllaltki universaalselt, nii kelgukoertena, jahil, karjakoerana põtrade kasvatamisel kui ka karja valvamisel, aga ka (täitsa tõsi) oma laste ammena ja võeti neid isegi kaissu sooja andma. Nii et igiammusest ajast saati inimese lähedusega harjunud (ja praegugi üks inimsõbralikemaid tõuge üldse). Tegemist on ka nn. ürgtõuga, mis ei ole kuigi palju mutunud - välja on aretatud lihtsalt erinevad värvid ja alles on jäänud valge. Tänapäeval on ta rohkem kasutusel seltsi- ja kelgukoerana, kellega on ka tore sporti teha.
Jahiinstinkt (jahikoerad kunagi olnud, mäletad?) lööb neil välja küll - nii mõnigi on kitsejälgi ajades metsa pannud ja alles tükk aega hiljem sealt välja tulnud. Liikuvad kitsed ja rebased (keda meil siin palju on) on meie omale täiesti vastupandamatud sihtmärgid, mille
tuleb järgi minna jne. Ainus probleem - Eestis on teatud nimekiri tõgudest, kellega tohib jahil käia ja samojeedikoer nende seas kahjuks ei ole.
Kellel himu näha, kuidas nad elusast peast välja näevad, võib tulla külla vaatama. Janno muidugi on teda juba näinud.