Vatimaa 960 II, D5252T, "Viktor" `94a
Postitatud: 08 Dets 2020, 12:07
Tere
veel nii mõnigi tund tuleb teraslindu oodata ja netile on ring peale tehtud, ehk igavusest olen valmis Viktorile teemat tegema. Täpsustan, et olen poolmagamata, kui jutt segasena võib näida.
Kandilisi autosid joonistasin ma juba lasteaias, veel hiljuti näitas emme, kuidas paariaastasena kritseldasin kirstu- või tellisekujulisi autosid ning ega oskus ajas paranenud pole. Nimelt lihtsuses peitub võlu ja seega ebastandardselt vastupidi massile, matan mina kõik salajase raha, mida pruut ei tea, plekist pruutidesse, milles mu töökaaslased ja sõbrad potentsiaali ei näe. Suht homojutt. Terve lapsepõlve olen turboSaabidega peenestanud (jah, tean mis siit nüüd tuleb, aga ikkagi, nad on väga vägevad aparaadid - see hõng ja salongilõhn on omaette fenomen ja siinses foorumis pikemalt konkurendil ei peatu) kuid suureks saades oli nimelt "tööautot" vaja. Ehk bensiinimootoriga Saabilt diiselmootoriga Volvopeale üleminek on sissekulunud musternäidis.
Mu esimene Volvo oli S70, millel Audi 2.5 103kW katel vahel. Temaga sai sõidetud 60k.Ta nimeks sai Voldemar ja onu Volli tutvustas mulle kandilise kerega ökonoomset masinat, mis excelis kilomeetrihinna ekvivalendi siis remondiga allpool tavakasutajale keskmist hoidis. Temaga, näiteks, sai niipalju "nalja", et Oulus, kui järjekordset Saabi ostma olin minemas, peale võtme keeramist süütelukus, Voldemar käima ei läinud. Kõrgsurvepumbapoolne hammasrihm viskas 800km kodunt hambad maha - sealt algas seiklus, selliseid väga keegi ei taha. Emotsioone, millest isegi teadlik polnud, tuli kilodes. Liigun edasi.
Nimelt heal sõbral oli autot vaja ja pakkusin enda S70`t - huvitavad kombel oli Mersu/Mossemees masinast huvitatud ning oma järgmise Volvo olin välja valinud foorumist - vesistasin juba korduvalt kasutaja "Volvofan"i turbotellist, millel vana hea robustne 2.5td vahel ja natuke näpitult: suuremad pihustid, Holseti turbo, teine nukkvõll ja rääkimata sellest ümberehitamise valust, mis kaasneb maanteeametis ta arvele saamisega. Kirjutasin kasutajale postkasti - tähtede seis oli soodne ja ta saigi mulle antud ajas ja ruumis oma kolmanda (õnneks üleliigse) auto müüa.
Tegemist oli projektiga, aga elu on liiga lühike, et igavate autodega sõita, murdusin ning ostsin masina ära. Viktor sai talle nimeks, salajastel põhjustel ja ta on olnud mul 1.5a, sõita olen saanud äkki tuhat kilomeetrit. Esimesel nädalal sain vahetada roolilati, mille leidmine lihtne lõbu polnud. Alguses ostsin kasutatud latte kokku, mida taastada ei saanud. Siis lõpuks leiti Saksamaalt tehase taastatud latt - pandi alla küll, aga õõtsapolte kinni ei keeratud. Suht varsti tuli ülevaatus peale - putka ees, nagu vana autoga ikka, mõtlesin, et proovin, äkki õnn naeratab. Ülevaataja küsis mult, et: "korduvale tulid või?" Raisk, siis sain aru, et tuleb keretööd ette võtta. Käsipiduri tõttu läbi ei saanud. Uued kettad-klotsid ja uuele katsele ei jõudnudki, sest auto läks ennem laiali. Eelmine omanik viis mind kokku mehega, kes 2004 V70R sisu müüs, kuna tahtis korvid sisse panna. Leppisime kohtumise kokku, sõitsin Idamaalt Torile ning kell oli 21 ja väike aiapidu oli just pööret võtnud, kui pidulised avastasid, et ma tõesti tulingi sisule järgi. Õnneks suhteliselt kiirelt suutsid nad salongi tühjaks tõmmata, kahe tunniga äkki ja samaaegselt sain nende prouadega šašlõkki süüa ning kibedat andmist pealt vaadata.
Vahepeal sai Stiven Vesi juures softi tegemas käidud. Kuna originaalaju üle 1.3bar rõhku ei andnud, oli turbojuhtimiseks lisaaju vaja - soft jäi pooleli. Suured tänud ka talle! Tellisin Inglismaalt aju ja sattusin Saabiklubist Priidu juurde, kasutajanimega "torque", kes ise softi näppis nii, et kellaga läks 1.6bar peale ning minek oli juba pääris lõbus. Softiviimistlusse tuleb Stiveni juurde tagasi minna, et masina täiesti suitsuvabaks saada ning rõhk 1.8 peale.
Suhteliselt kõrgete pöörete tõttu sai soetatud lammutusest BMW`lt 6-käiguline kast ning doonoriks esiveolise M56 kast - Tartust Joel (kasutaja "Moose" teeb tšikibriki, kui loodetavasti Stiveni juurde softi tegema lähen, ja bmw kastil on Volvo koda. Müstika. Tagasilda Amidelt saadud uus diffrisisu ülekandega 3.08 - pm kui sidur koostöölepingu lõpetab, läheb Audi A6`e hooratas, bmw siduriketas ning enam ei mäleta mille korv ja tuleb leida mees, kes diffri ära teeb.
Mõte oli, et kui juba täiesti teine sisu sisse läheb, siis tuleks helitehnikat järgi aidata. Lapsepõlvesõber Johan Arus (jasound808 Instagramis) tegeleb autodesse helisüsteemide ehitusega, ning ta igasuguste imevahenditega (digitaalsed mõõdikud, mikrofon võnke mõõduks) võttis mult varurattakoopa mõõdud, kuhu arvutas Hertzi subwoofrile pesa, mis õnneks väga madalale mängib. Koos ka tegime sisemised keretööd ning pigimatitasime salongi ära. Kiitused talle! Tal on kesk- ning kõrgsagedused on veel pooleli, aga makk on olemas, millel mõnusasti rohkelt valikuid heli sättimisel on. Istmete jaoks külastasin autolammutust Rakett. Seal sai 8+h relaka ja tiigriga v70 p2 istme kronsasid jms kinnitusplekke lõigatud. See oli jube. Ka Johaniga me V70R istmed paika panime - kronsade keevitus ning korralik üleüldine möll, kuigi tulemus on seda kindlalt väärt.
Istmed sees, salong laiali, oli aeg auto keretöödesse viia. Süüde sisse, auto käima ja andsin sõbrale sõita, ja tema räägib, et õlituli põleb - see punane kann, noh. Mida, ei, eii, ei. Raisk, põleski. Kuna soetasin eelmiselt omanikult varumootori, siis mõtlesin, et lasen mootori laiali ära - sõitsin 35km koju ja andsin korralikult pähe, samalajal õlituli põles. Ilgelt nõme värk, laiali nagu ka ei läinud, metalset heli polnud tekkinud ning õlis laastu ka polnud. Kosmoseguugeldamine väga ka midagi ei andnud. Suht siis kui isu tuli masinaga uuesti tegelema hakata, nägin, et õlirõhuanduri vahelt õli pritsib - andur seest pooleks vms. Veits vedas sellega, uus andur oli 3.20.-
Nüüd tuli hakata raha koguma, salajast raha, millest pruudil aimugi pole, sest pealinnas käies, kus suht kõigil on parklas uhked masinad liisingus, jätab vana väsinud kirst vaese laibavedaja mulje. Aga värskena oleks ta ikoon, parkla esimene valik erinevalt näiteks Datsun Pukest või Kiiadest. Võeh. Okei, see summa, mis keretöödele läheb, saladuseks ei jäänud, õnneks pruut on hea ja pisikese moosimise peale ma Viki Moto Trading OÜ`sse Argo Keerme kätte täiskeretöödesse (koos põhja- ning karbikeevitusga).
veel nii mõnigi tund tuleb teraslindu oodata ja netile on ring peale tehtud, ehk igavusest olen valmis Viktorile teemat tegema. Täpsustan, et olen poolmagamata, kui jutt segasena võib näida.
Kandilisi autosid joonistasin ma juba lasteaias, veel hiljuti näitas emme, kuidas paariaastasena kritseldasin kirstu- või tellisekujulisi autosid ning ega oskus ajas paranenud pole. Nimelt lihtsuses peitub võlu ja seega ebastandardselt vastupidi massile, matan mina kõik salajase raha, mida pruut ei tea, plekist pruutidesse, milles mu töökaaslased ja sõbrad potentsiaali ei näe. Suht homojutt. Terve lapsepõlve olen turboSaabidega peenestanud (jah, tean mis siit nüüd tuleb, aga ikkagi, nad on väga vägevad aparaadid - see hõng ja salongilõhn on omaette fenomen ja siinses foorumis pikemalt konkurendil ei peatu) kuid suureks saades oli nimelt "tööautot" vaja. Ehk bensiinimootoriga Saabilt diiselmootoriga Volvopeale üleminek on sissekulunud musternäidis.
Mu esimene Volvo oli S70, millel Audi 2.5 103kW katel vahel. Temaga sai sõidetud 60k.Ta nimeks sai Voldemar ja onu Volli tutvustas mulle kandilise kerega ökonoomset masinat, mis excelis kilomeetrihinna ekvivalendi siis remondiga allpool tavakasutajale keskmist hoidis. Temaga, näiteks, sai niipalju "nalja", et Oulus, kui järjekordset Saabi ostma olin minemas, peale võtme keeramist süütelukus, Voldemar käima ei läinud. Kõrgsurvepumbapoolne hammasrihm viskas 800km kodunt hambad maha - sealt algas seiklus, selliseid väga keegi ei taha. Emotsioone, millest isegi teadlik polnud, tuli kilodes. Liigun edasi.
Nimelt heal sõbral oli autot vaja ja pakkusin enda S70`t - huvitavad kombel oli Mersu/Mossemees masinast huvitatud ning oma järgmise Volvo olin välja valinud foorumist - vesistasin juba korduvalt kasutaja "Volvofan"i turbotellist, millel vana hea robustne 2.5td vahel ja natuke näpitult: suuremad pihustid, Holseti turbo, teine nukkvõll ja rääkimata sellest ümberehitamise valust, mis kaasneb maanteeametis ta arvele saamisega. Kirjutasin kasutajale postkasti - tähtede seis oli soodne ja ta saigi mulle antud ajas ja ruumis oma kolmanda (õnneks üleliigse) auto müüa.
Tegemist oli projektiga, aga elu on liiga lühike, et igavate autodega sõita, murdusin ning ostsin masina ära. Viktor sai talle nimeks, salajastel põhjustel ja ta on olnud mul 1.5a, sõita olen saanud äkki tuhat kilomeetrit. Esimesel nädalal sain vahetada roolilati, mille leidmine lihtne lõbu polnud. Alguses ostsin kasutatud latte kokku, mida taastada ei saanud. Siis lõpuks leiti Saksamaalt tehase taastatud latt - pandi alla küll, aga õõtsapolte kinni ei keeratud. Suht varsti tuli ülevaatus peale - putka ees, nagu vana autoga ikka, mõtlesin, et proovin, äkki õnn naeratab. Ülevaataja küsis mult, et: "korduvale tulid või?" Raisk, siis sain aru, et tuleb keretööd ette võtta. Käsipiduri tõttu läbi ei saanud. Uued kettad-klotsid ja uuele katsele ei jõudnudki, sest auto läks ennem laiali. Eelmine omanik viis mind kokku mehega, kes 2004 V70R sisu müüs, kuna tahtis korvid sisse panna. Leppisime kohtumise kokku, sõitsin Idamaalt Torile ning kell oli 21 ja väike aiapidu oli just pööret võtnud, kui pidulised avastasid, et ma tõesti tulingi sisule järgi. Õnneks suhteliselt kiirelt suutsid nad salongi tühjaks tõmmata, kahe tunniga äkki ja samaaegselt sain nende prouadega šašlõkki süüa ning kibedat andmist pealt vaadata.
Vahepeal sai Stiven Vesi juures softi tegemas käidud. Kuna originaalaju üle 1.3bar rõhku ei andnud, oli turbojuhtimiseks lisaaju vaja - soft jäi pooleli. Suured tänud ka talle! Tellisin Inglismaalt aju ja sattusin Saabiklubist Priidu juurde, kasutajanimega "torque", kes ise softi näppis nii, et kellaga läks 1.6bar peale ning minek oli juba pääris lõbus. Softiviimistlusse tuleb Stiveni juurde tagasi minna, et masina täiesti suitsuvabaks saada ning rõhk 1.8 peale.
Suhteliselt kõrgete pöörete tõttu sai soetatud lammutusest BMW`lt 6-käiguline kast ning doonoriks esiveolise M56 kast - Tartust Joel (kasutaja "Moose" teeb tšikibriki, kui loodetavasti Stiveni juurde softi tegema lähen, ja bmw kastil on Volvo koda. Müstika. Tagasilda Amidelt saadud uus diffrisisu ülekandega 3.08 - pm kui sidur koostöölepingu lõpetab, läheb Audi A6`e hooratas, bmw siduriketas ning enam ei mäleta mille korv ja tuleb leida mees, kes diffri ära teeb.
Mõte oli, et kui juba täiesti teine sisu sisse läheb, siis tuleks helitehnikat järgi aidata. Lapsepõlvesõber Johan Arus (jasound808 Instagramis) tegeleb autodesse helisüsteemide ehitusega, ning ta igasuguste imevahenditega (digitaalsed mõõdikud, mikrofon võnke mõõduks) võttis mult varurattakoopa mõõdud, kuhu arvutas Hertzi subwoofrile pesa, mis õnneks väga madalale mängib. Koos ka tegime sisemised keretööd ning pigimatitasime salongi ära. Kiitused talle! Tal on kesk- ning kõrgsagedused on veel pooleli, aga makk on olemas, millel mõnusasti rohkelt valikuid heli sättimisel on. Istmete jaoks külastasin autolammutust Rakett. Seal sai 8+h relaka ja tiigriga v70 p2 istme kronsasid jms kinnitusplekke lõigatud. See oli jube. Ka Johaniga me V70R istmed paika panime - kronsade keevitus ning korralik üleüldine möll, kuigi tulemus on seda kindlalt väärt.
Istmed sees, salong laiali, oli aeg auto keretöödesse viia. Süüde sisse, auto käima ja andsin sõbrale sõita, ja tema räägib, et õlituli põleb - see punane kann, noh. Mida, ei, eii, ei. Raisk, põleski. Kuna soetasin eelmiselt omanikult varumootori, siis mõtlesin, et lasen mootori laiali ära - sõitsin 35km koju ja andsin korralikult pähe, samalajal õlituli põles. Ilgelt nõme värk, laiali nagu ka ei läinud, metalset heli polnud tekkinud ning õlis laastu ka polnud. Kosmoseguugeldamine väga ka midagi ei andnud. Suht siis kui isu tuli masinaga uuesti tegelema hakata, nägin, et õlirõhuanduri vahelt õli pritsib - andur seest pooleks vms. Veits vedas sellega, uus andur oli 3.20.-
Nüüd tuli hakata raha koguma, salajast raha, millest pruudil aimugi pole, sest pealinnas käies, kus suht kõigil on parklas uhked masinad liisingus, jätab vana väsinud kirst vaese laibavedaja mulje. Aga värskena oleks ta ikoon, parkla esimene valik erinevalt näiteks Datsun Pukest või Kiiadest. Võeh. Okei, see summa, mis keretöödele läheb, saladuseks ei jäänud, õnneks pruut on hea ja pisikese moosimise peale ma Viki Moto Trading OÜ`sse Argo Keerme kätte täiskeretöödesse (koos põhja- ning karbikeevitusga).