Kirjutaks veel ühe peatüki, seekord teemal sidur.
Suvel palavate ilmadega tekkis episoodiliselt olukordi, kus sidur ei lahutanud ja käigud ei lülitunud. Korra pumbates sai asja tehtud, aga käigukasti heaolule mõeldes tuli probleemiga tegelema hakata.
Väike guugel ja tekkis tunne, et võib olla tegemist hapuks läinud sidurivedelikuga. Kunagi pidurivedelikku vahetades jäi siduri osa tõesti tähelepanuta.
Hea lihtne töö, meel oli hea. Siinkohal tervitaks Volvo insenere, kes muidu üsna hea masina on teinud, aga seda põhja all soola ja sita sees olevat detaili eriti läbi pole mõelnud.
Sidurisilindri õhutusnippel on läbimõõduga ca 3 mm pooldus juba enne, kui võtme peale sain. No worries- pole eriti kallis jupp, vahetame ära. Tellisin uue ja oma lihtsas naiivsuses arvasin, et äki keerab siduritoru tavalise võtmega lahti. Loomulikult mitte. Ei hakanud kante ümardama ja varustasin end järgmiseks korraks avatud silmusvõtmega. A no hui keerab sellega ka midagi.
Tuli hakata silindrist ülespoole liikuma ja otsida kohta, mida oleks võimalik lahti keerata. Minu õnneks selgus, et needsamad Volvo insenerid, keda juba ennist tervitatud sai, on siduritoru-voolik-toru disaininud ühes tükis. Eestist ei leidnud, aga õnneks Skandix aitas. Odav ei olnud.
Nüüd olles varustatud uute torude, silindrite ja spetsvõtmetega olin kindel, et see on maksimum tunni aja töö koos õllepausidega.
Reaalsuses oli see vist kõige rõvedam töö, mida selle auto juures teinud olen. Päris mitu korda tekkis küsimus, et kas ma tõesti endale normaalsemat hobi ei leia.
Siduri töösininder oli teda fikseeriva kõrvaga käigukasti küljes korrodeerunud üheks monoliitseks tükiks. Kuna käigukasti korpus on teatavasti alumiiniumist, siis tuli haamri ja leeklambiga olla kokkuhoidlik ja pärast mitut tundi vandumist ja hea ja halvaga meelitamist oli tulemus ümmargune null. Kuna ideed said otsa siis lasin relakaga sindri otsad maha ja saagisin rauasae lehega silindri korpuse seestpoolt läbi. Vat see on töö, mida enam teha ei kahaks.
Toimivast sidurist endale teeb tegelikult rohkem rõõmu see, et peale 4 kuud ootamist sai lõpuks kevadise intsidendi tagajärjed likvideeritud ja autot kannatab ka teise külje pealt poolt vaadata ja pildistada. Sirgendatud-värvitud-lakitud lai uks , tagumine aknapost ja katus. Jäi täitsa enam-vähem. Ideaalne pole, aga kes meist on?