Oi Türi, Paide, Pärnu kui sit* on kasti kanali peal alla panna, kui kanal on kääbikutele ja kastitungrauda ei ole. Aga alla ma ta nik*usin. Samas, kui poleks sedagi olnud, oleks veel hullem olnud. Kõik muidugi hakkas kohe jamaga pihta - seismisega pidurid kinni ja vaja paela otsas liikuma tõmmata, et saaks auto kanalile lükata. Keegi oli visanud auto kõrvale bemari lõhkise karteripõhja, millest Volvo üks tagumine ratas üle sõitis, see aga lõhkus ära rehvi - küljepealt lõhki nagu bussi iste. OK, auto kanalile, küll hiljem tagavararatta alla kruvin.
Kasti niksimine ühelpool sai ka tagavararatas alla kruvitud ja esimesed meetrid see auto minu käes omal jõul sõitis. Pidurid kenasti peal aga ei ole hullu, selle esimese ringi sain ikka tehtud. Tundus ikka päris jõuetu see minek. Esimesed pidurid väga nagu ei olnudki peal, rohkem olid kinni tagumised. Mis seal siis ikka - pidurid laiali ja üle käia.
Suuremalt jaolt olid lihtsalt klotsid suportisse kinni roostetanud. Kõigi nelja piduri kolvid liiguvad normaalselt, esimestel sadulatel on tolmukatted ka katki natuke. Tagumistel läbivat auku ei olnud. Tolmukatted tuleb kõik ära vahetada. Piduritega sai asi korda. Ahjaa, suurest seismisest on mõlema poole kässari klotsidel katted maha visanud. liigendid ja trossid kõik liiguvad ja on OK.
Viimane ratas sai alla tagasi millalgi enne 00:00 reedel. Peale seda tiirule. Kõik OK.
Ära kadus tühikäik - üks vaakumvoolik oli katki läinud selle kasti maha/peale jamamisega. See ka OK.
Järgmine päev ja uued väljakutsed - sammal maha vaja nühkida. mingisugused 1.5-2h läks vist ainult
Enne:
Ja pärast:
Peale seda pesurallit löödi tagumine kuut manti täis - 2 Kawasaki Vulcani mootorit (V2, 750cc), üks juppidena ja teine enam-vähem komplektsena. Millalgi ühe mootori neist kokku panema. Aga see on juba teine teema.
Peale on sellele autole aretatud mingi katalüsaatori huinjaa. EGS 31.001. Ei teagi, kas see on nüüd hea või ei ole.
Sellesama kativärgi küljest oligi üks vaakumvoolik ära murdunud.
Enne Saarelt lahkumist oli vaja veel summutit keevitada, et plärinat veidikenegi alla tuua, et liigset tähelepanu vältida. Sai parem küll kui enne aga üks ühenduskoht jäi ikka lekkima.
Saaremaalt koju sõit oli ka paras seiklus. Sõidu käigus selgus, et 3ndalt 4dale lülitab koormuse all pauguga. Ilmselt see paugutamine oligi A-B siduri korvi ära murdnud. Hüdroplokis mõni siiber kiilub kinni ja rõhu tõustes avaneb ja laseb pauguga surve sidurile selga. Gaasipedaali tagasi laskmine õigel hetkel hoiab paugu ära. Hea oleks kindlalt töötavat plokki proovida.
Mandril, sadamast mitte eriti kaugele jõudnuna, pidin ühest Cayennist (vene nr-ga) möödasõitu tegema ja peale seda tekkis ilge vibra keresse. Logistasin tanklasse ära. Võtsin süüa ja hakkasin ümber auto käima ja uurima, milles asi võib olla. Rehvid täis ja paistsid korras ka olema. Rattad korralikult all ja muud jutud. Seda va tagavararatast lähemalt uurides avastasin, et see tahab kasuka kohe maha visata - karkass katki traadid paistavad ja pooleks, veerandi ringi ulatuses. Oi saatana perkele! Kuna vibra tekkis keresse peale 70kmh kiirust siis otsustasin vaikselt edasi tiksuda, niikaugele kui saab. Muidugi hetke enne seda sõitis tanklast minema punane universaalkerega 200-ne, disla automaat. Oleks varem teadnud, oleks küsinud varuratast laenuks.
Tiksusin siis 70 kmh piiril linnapoole ja oh imet, linna ma jõudsingi. Kuna Kustavile oli virtsust kaupa peale võetud siis sai enne uuritud, ega Kustavil ei ole vanadest aegadest Volvo ratast alles. Näe oligi 200-se 14" ratas. Aga see sunnik oli seismisega rooste läinud ja lekkis igalt poolt. Kustav hea sõber tegi kõne Andresele ja selgus, et kogu pande on Harku Staabis. Vurra-vurra Harku poole. Aga tanklas autot käima pannes olid alles ainult gabariidi tuled. õnneks oli kell juba sealmaal, et linnas tänavavalgustus juba põles. Poolel teel avastasin udutuled.
Harku Staabist sain omale ratta, millega julgemalt kodu poole edasi kütta. Samuti sain teada, et süüteluku põhi jebib ja kaotab tuled vahepeal ära. Sai ka törts juttu puhutud ja elu-oluga kurssi viidud nii ennast kui ka teisi.
Asusin koduteele, kell oli selleks ajaks juba 22:30 pühapäeva õhtul. Pooled kelladeploki taustavalgustuse pirnidest ei töötanud, bensunäidik viskab villast ja odomeeter seisab. Aga ei ole hullu, edasi see masin liigub ja mida kilomeeter edasi seda reipamalt astub. Mootor vaja lahti sõita on ju teine aastaid seisnud ja tont teab kui vana bensiin seal paagis oli, sest Saaremaalt tulles mahtus paaki vaid 8L kütust.
Esmaspäeva hommikul Daamiga tööle.
Nüüd, laupäeval sai ette võetud kelladeploki remont. Taustavalgus põlema saada, bensunäidikut näppida, võimalikud külmjooted üle käia ja kevadel Antsu käest saadud voltmeeter paigaldada. Ahjaa, odomeeter ka lugema saada.
Järjekordne kahest plokist üks tegemine.
Odomeetriga läks hästi, sest varuosaplokil oli see üks pisike hammasratas terve. Kõiksugu ühendused "trükkplaadil" on korras, bensukellal olid ka kõik ühendused korras - järelikult on liftiga ühendus või lift ise vigane. Kell armatuuris ei suuda otsustada on see paak siis tühi, poolik või silmini täis. Voltmeetri paigaldus läks ka suhtleiselt valutult.
Voltmeeter saab oma signaali tahhoka toitelt.
Kelladeplokk peale puhastust ja liimimist ning tuunimist. Voltmeeter paremal, tempi. peal.
Ja autos. See kriiskav sinine mulle tegelikult väga ei istu. Õnneks jääb voltmeeter vaateväljast natuke kõrvale, et kui silma hakkab sirama saab pead natuke liigutada ja voltmeeter jääb rooli varju. Punane, roheline või valge näiduga voltmeeter on silmale talutavam. peab ilmselt seda asja veel tuunima.
Edasine to-do list:
*pidurid veel üle käia, tagumised klotsid ja kõigi 4 ratta piduriplekid.
*Küünlad, hammasrihm+rullik, mootoriõli+filter, õhu- ja kütusefilter.
*TÜV
Selle bensunäidiku/lifti jama peale poeg avaldas arvamust: