Siinses foorumis olen uus, kuid sooviksin lisada päeviku ühest praeguseks millegipärast väga haruldaseks muutunud 300. seeria esindajast.
Saamislugu on suhteliselt lihtne. Kolmesajast olen tahtnud juba päris pikka aega (vahepeal oleks peaaegu juba Narvast ühe punase valuvelgedega isendi ostnud, kuid jäin hiljaks) ning nüüd paar nädalat tagasi tekkis siiasamasse foorumisse kuulutus ühest täiesti liikumisvõimelisest ja tänavalegaalsest masinast. Võtsin müüjaga ühendust, tegin oma hinnapakkumise ning nädal hiljem sõitsin juba pealinna seda haruldust vaatama. Legendi järgi on masin toodud uuena 87ndal aastal Nõukogude Eestisse ning olnud enne mind ainult ühe inimese kasutuses, talvel sõitnud pole. Ilmselt võib see ka tõele vastata, kuna auto põhi on täiesti ilma roosteta, küll aga on vaja keevitada uus parempoolse karbi tagaosa ning parempoolne tagumine tiivaäär, mis on roostest siiski kahjustada saanud. Kuna aga masin tundus põgusa proovisõidu järel aus ning hind oli okei, võtsin ma selle auto ka ära. Mis sest, et paremal küljel oli 2 suuremat mõlki ning üks vasaku esimese tiiva peal ning et sidur jõhkralt libises. Muid erilisi vigasid kohapeal ei täheldanud. Vähemasti sai päästetud üks haruldus, mis ei leia oma lõppu kusagil põllul või romuralli platsil.
Autost siis täpsemalt. Tegu on kolmeukselise väikese Volvoga, mootoriks karburaatoriga 2,0 "redblock" 75 kw. Käigukast on manuaalne. Läbisõiduks on 221000 km, mis on suhteliselt kindlalt ka õige. Lisadeks võib vist lugeda ainult soojendusega esiistmed (mis hetkel muidugi ei tööta). Käivitub väga hästi ja sõidab kenasti. Siduri libisemine sai likvideeritud trossi lõdvemaks laskmisega. Ilmselt joppas, sest antud jõuülekande skeemiga (mootor ees, käigukast tagasilla küljes) masinal on siduri vahetus suhteliselt keeruline töö. Küll aga ma ei saa aru sellest, kuhu on pandud kõik need 75 kw. Ise arvasin, et nii väikest autot peaks see jõuallikas edasi tõukama suhteliselt jõuliselt, aga siiski pean leppima suhteliselt keskpärase tulemusega.
Salong on enam-vähem viisakas. Minevikus on autoga päris palju mingit koera transporditud. Tagaistme ja muud ligipääsetavad polstrid sain tolmuimeja ning riideharjaga puhtaks. Istmete all on hunnik karvu ning nende likvideerimiseks on ilmselt lihtsam istmed eemaldada. Saab ka soojenduse elektri ja asjad üle vaadata. Kuna alguses ei põlenud päris mitmed armatuurituled, sai see korrastatud. Ka originaalmakki, mis väga hästi töötab, sai uued pirnid joodetud, kuna need olid aja jooksul läbi põlenud.
Kuna alguses olid autol all originaalsetel plekkvelgedel kulunud rehvid, said need ajutiselt mingisuguste VW/Audi velgedel korralike lamellide vastu vahetatud. Auguvahe oli sama, keskavasse tegin tsentrirõngad.
Rataste vahetusel ilmnes veel, et vahetust vajab parem esimene rattalaager ning sama ratta sisemine rooliots. Jupid tellisin ära, varsti vahetan ära. Kuna ka salongis mootori temperatuuri näidik tundub töötavat valesti (seier tõuseb vaevaliselt esimese pulgani vaid linnas), siis tellisin ka uue temperatuurinäidiku. Aga ilmselt on läbi ikkagi termostaat, kuna lõdvikud lähevad kohe alguses soojaks.
Veel vajab vahetamist hammasrihm, mille vanust ei oska öelda isegi eelmine omanik. Selle töö teen tulevate nädalate jooksul ära. Ning ka need mõlgid tahaks kohe likvideerida. Ühele inimesele, kes tegeleb mõlkide välja surumisega, näitasin autot ning sain hinnapakkumise 170 eurot kolme mõlgi peale. Kui keegi teab, kus saaks odavamalt, võib teada anda.
Jutt on juba päris pikk. Nüüd ka siis mõned pildid.
Eest, siin on näha esitiiva mõlki.
Parem külg. Mõlgid on ukselingi all ning samal joonel ka tagatiival
Vasak külg. Siin erilisi defekte pole. Küll aga on keegi külasepp täiesti kõveralt alla keevitanud mingi suvalise lõpupüti.
Foto juhi kohalt. Siin võib silmata lõhkist põhjamatti siduripedaali kõrval ning originaalset Volvo kirjaga raadiot/kassetimängijat.
Ja lõpuks jõuallikas. Lekked puuduvad, plokk on punane.
Kuna 300seid on Eestimaal ikka väga vähe, jääb masin hobiautoks ning ilmselt veedab talve garaazhis. No heal juhul mõnel lumisel päeval saab ka mõne väiksema sõidu tagumistel teedel, kus soola ei pritsita, ka tehtud.
Hetkel vist jutust aitab. Tänan foorumikaaslast, kellelt masina ostsin. Nüüdsest on foorumis ka teine aktiivne kolmesajase omanik.
Edit. Lisan veel ühe pildi, mis on tehtud samal päeval, millal autoga koju jõudsin. Kõrval üks täpselt sama väljalaskeaastaga 240, mille sõber hiljuti Rootsist meie kodumaale autopargi rikastamiseks ära tõi.
