Sõbra soovitusel, õigemini survele järgi andes tegin ka oma autost siia teema. Tegemist on minu jaoks esimese Volvoga ja õigemini üldse esimese autoga, mis ei ole valmistatud Saksamaal. Tegemist on 1988 aastal Volvo Torslanda tehases Göteborgis valmistatud mudeliga 240. Mootoriks 85 kW arendav B230F, käike peab vahetama ise. Käigukast on viiekäiguline M47. Varustustase on GL ehk siis uhkelt kõlav "Grand Lux". Varustusse kuulub roolivõimendi, esimesed istmesoojendused, elektriline plokisoojendus ja haagisekonks. Kahe viimase kahe osas ei oska öelda, kas need on tehasepaigaladus, aga küljes need on. Plokisoojenduse pistiku peale oli igatahes Volvo kirjutatud.
Auto veereb 15" Volvo Draco velgedel, millel puuduvad keskkapslid, mis mind natuke häirib. Juhuslikult õnnestus soetada Volvo originaal plekist 14" ilukilbid, mis originaalis peaks kuuluma mudelile 740, kuid 740 ja 240 on stiililt sarnased, seega peaks sobima küll. Autoga sain kaasa ka roostes 14" plekkveljed talverehvidega, mõtlesin et järgmiseks hooajaks peaks need korda tegema.
Volvo 240 mudelit olen otsinud kaks aastat ja augusti lõpus õnnestus see siis ka lõpuks ära osta. Kõik algas sellest, et umbes kaks ja pool aastat tagasi tekkis mõte, et tahaks omada mingit vanemat autot, mida saaks putitada ja millega oleks lahe suvel sõita. Kammisin kuulutusteportaale ja jäi silma üks Volvo 240 universaal. 2015 aastal oli Volvo 240 tänavapildis juba väga harva esinev auto ja seda kuulutust nähes tekkis väike äratundmisrõõm, et mäletan küll, et selline auto oli, aga millal viimati kuskil nägin seda enam ei mäletanud. Kõnealune sõiduk oli automaat käigukastiga, aga mina tahtsin kindlasti manuaali. Lugesin veel internetist 240 mudeli kohta põhjalikumalt ja aina enam hakkas meeldima. Mõtlesin, et ei ole probleemi leian kindlasti mingi muu samasuguse, aga tühjagi ma leidsin, see mudel oli muutunud Eestis juba nii harludaseks, et niisama seda osta ei õnnestunud. Otsingud kestsid kaks aastat, autosid ilmus sellel ajal müüki küll, aga iga kord oli mingi asi, miks mul see auto ostmata jäi. Küll osteti ära enne kui reageerida jõudsin, küll oli vale mootor või vale käigukast või valet tüüpi karburaator või sissepritse või oli hinna ja kvaliteedi suhe paigast ära. Veel sama aasta sügisel ostsin hobiautoks hoopis Mercedes-Benz-i. Samas jäi 240 ikka kripeldama.
Sellel aastal jõudsin nii kaugele, et käisin mõnda autot isegi vaatamas, aga ostuks ikkagi ei läinud, kuna hinna ja kvaliteedi suhe ei olnud meelepärane. Võtsin hoogu, et vaatama minna ühte suhteliselt kallist autot, mis pidi olema väga korralik, kui ilmus müügile see auto, mis ahvatles soodsa hinna ja pildi järgi päris kabeda kerega. Teadsin, et pikalt mõelda ei tohi, kuna selle mudelil on rohkem fänne, kui ainult mina. Auto asus Tartus, aga mina Tallinnas. Kasutaja KoitK lubas ise auto üle vaadata ja teada anda, kas on enam vähem. Kuna ta arvas, et selle raha eest on hea küll, siis mõtlesin, et vahet ei ole, ühe korra elus tahaks ikkagi selle mudeli ära proovida ja lasin auto ära osta. Lisaks oli tal kohe samal nädalal ka Tallinnasse asja seega ei pidanud ise isegi kodust välja tulema et autot kätte saada, tänud Koidule selle täisteeninduse eest.
Auto ei ole kaugeltki täiuslik ja on olnud siiani ikkagi kellegi igapäevasõiduk, mitte hobiauto, aga ma ei olnud kindlel kui väga mulle Volvo omamine ikka meeldib, seetõttu eelistasin esmajärjekorras odavamat.
Lisan nüüd mõned pildid, kuna postitus läheb muidu liiga pikaks. Telefonil on muidu päris hea kaamera, aga hämaras ikka eriti head pildid ei tulnud. Valget aega on ikka hirmus vähe.
Mulle on see perutava põdra märk on alati meeldinud, seepärast ostsin omale ka. Kuna see on magnetiga, siis panen külge nii nagu tuju on. Enamasti on ta mul siiski kodus külmkapi küljes.
