kaheksa kuud on möödnunud nagu niuhti. Ja selle autoga on ka väga palju toimunud.
Peale viimast postitust mingihetk sai avastatud, et peaks lõpuks ülevaatusele ronima, kuid kõrvalistuja poolses karbis laiutas oi kui suur auk. Olgu, oli roostet aga eks viimase tõuke andis summuti mille ma karbi alt välja tõin, ning kui süütes toimus katkestus ja järgnesid korralikud paugud väljalaskest siis karp oli just see mis alla andis.
Igatahes saigi siis taastatud kunde poolne põrand, turvavöö alumine kinnitus ja samuti ka tagumine parempoolne turvavöö kinnitus, sest aeg ja talved olid oma töö ikka korralikult teinud. Meeldiv töö just polnud, kuid päris hariv. Annab julgust sellel talvel ehk natuke kaugemale minna keevitustöödega.
Natuke aega sõitmist ja sain aru, et täitsa lahtine pcv karp on täis idiootsus. Koguaeg oli mingi vine salongis ja sõita suht võimatu, sest ilmselgelt hakkasid need gaasid pähe. Aga samas sisselaskesse suunata seda sodi ka otseselt ei tahtnud. Pärast gaasiklapp, turbo jms kõik mingit ila täis. Mõtlesin ,et proovin ise teha "catch can-i", mis siis ideeliselt peaks need gaasid kinni püüdma ja kondenseerumise teel endale need korjama, peale mida juba toru jookseb esistange sisse. Nüüd juba võin väita, et töötab täitsa. Paari tuhande kilomeetri peale on tekkinud ca 100-200 grammi õli/vee segu paaki ja väljuv toru ilusti puhas. Paigaldatud sai esivõre taha, et kapotialune oleks jätkuvalt võimalikult "clean".
Toimus ka iga aastane düno üritus tartus kuhu ka mina kohale veeresin. Sõit oli iseenesest päris huvitav. Mustveest alates hakkas vihma sadama ja reaalsuses pidamist nagu väga polnud. Paaril korral tagusin juba risti ette ja olin sisuliselt kaasreisija sest vesiliug oli võimas. Allan sõitis ees ja hiljem kommenteeris, et päris hirmus elukas see krokodill kui tahavaate peeglisse ilmub
Tulemustest: 127kw ja 267Nm rattast.
Kuna antud auto tuli tehasest spidomeetriga mida vedas tross, siis mõnda aega sõitsin waze-ist nähtava kiiruse järgi. Aga alati nagu telefoni peale loota ei saa siis tuli midagi ette võtta. Saigi hiina maalt tellitud gps spidomeeter. Algul oli küll hirm, et hiina toodang ja ehk karbis juba katki aga mul vedas ja töötab. Uskumatult hästi isegi. Kiirus on õige, kilomeetreid loeb ja taustvalgus ei ole ka kõige hirmsam. Paigaltatud sai ta originaal spidomeetri asemele.
25 juuli kui ma ei eksi kuupäevaga toimus Youngtimer camp 2020.
Nüüd jõuame enamvähem tänapäeva. Peale youngtimeril käiku kihutasin paari rullikaga koos ja noo väga ebastabiilne. Nii imelik oli, et lasin gaasi maha ja sai koju veeretud.
Hakkas puhkus ja võtsin väga suurelt asja ette. Sillad alt, kõik juppideks, liivaprits ja pulbervärv. Peale mida läksid kõik uued puksid ning amordid. Tagumised alumised õõtsad olid mul ammu uued olemas - need sai tugevndatud koos esiõõtsadega. Lihtsalt nii kindluse mõttes.
Tagumise silla suured puksid sisuliselt kukkusid oma pesast välja, hirm et peab põletama/puurima ja mida kõik veel oli liialdus.
Nüüd igatahes on kõik juba koos.
Aga kõik nii ilus ei olegi. Kui sillad olid all sai hakatud pidureid õhutama ja noo ei saanud õhku kätte. Peale kolmandat tiiru loobusin ja sõitsin sillapinki, et keeran sõiduasendis kõik poldid üle. Ja mida ma nägin? Parema esimese sadula välimine õhutusnippel lekib
Miskipärast ma lootsin, et ainult niplil keere maas aga see osutus valeks. Sadulal ka ikka kõik sile. Mille peale tuli mulle meelde, et juba paar aastat on mul riiulis seisnud suured brembo sadulad Megane RS-i pealt. Panen oma peanupu tööle ja üritan need suured sadulad külge pookida. Peab lihtsalt suuremad kettad tellima, paigalduskomplektid sadulale ja klotsid. Ja ma tean, et tegelikult on 200'sel head pidurid ning niiöelda upgrade pole tarvis reaalsuses, aga kuna mul need sadulad juba on siis paneks kasutusse.