Stange K. 944, tumepunane, 1994 v.l.
Postitatud: 06 Jaan 2021, 18:23
Tervitus!
Niisiis, juhtus nii, et eelmise aasta lõpus saabus hoovile välismaa auto - Volvo 944, tumepunane sedaan.
Kui kuskilt otsast seda lugu kerima hakata, siis võiks alustada sellest, et Mazda 6 roostetab ja ülevaatuse-onu seda enam liiklusesse ei taha lubada. Remonditöökojas öeldi "2 tonni" ja ühelt 75-aastaselt lähedaselt pensionärilt võeti sellega liikumisvõimalus praktiliselt ära.
Et oli jõuluaeg, siis tekkis minul, kui noorel mehel hea mõte: "kingin pensionärile soliidse auto: Volvo!"
Sain algandmeid, et auto võiks olla "punane" ja "sedaan". Ühel kolmapäeval tegin müügiportaalid lahti ja seal ta oligi: punane 740, Rakveres!
Oli plaanis nädalavahetusel Rakverre vaatama sõita, aga selleks ajaks oli auto juba müüdud! Ma pole Volvot omanud 4 aastat. Palju on selle ajaga muutunud ja tasapisi sai mulle selgeks, et enam-vähem sõitevaid tagaveolisi Vollisid saia-raha eest enam ei jagata.
Ei heitnud sugugi meelt ja tänapäevaseid interneti teenuseid kasutades tuli pandeemilisest Euroopast ikkagi üks auto siia.
Vägev, polegi enne auto-lotot mänginud! Saabunud auto ei ole teab mis prillikivi, kuid midagi hullu ka ei ole. Praguline esiklaas vahetati kohe ära. Tehnilise poole pealt puudub turbo, aga 96kw liigutab seda kolakat minu jaoks piisavalt hästi. Erilisi lisasid ka ei ole, v.a. esimesed elektriaknad ja istmesoojendused. Isegi ABS'i ei ole! Sõitnud suts alla 300000 km.
Muidugi hakkasid silma ka vead. Salongis oli juhipoolne ustepeal jooksev plastpaneel pooleks murtud ja koledate kipskruvidega kuidagi kinni.
Sigaretisüütaja juures oli purustatud väike kronstein, mis seda kinni hoidis. Need pisiasjad sain juba Harkus käiguga korda.
Suurem kamm on kütte-kraaniga, mis tilgutas jahutusvedelikku salongi. Lekkiv kraan sai hetkel asendatud torujupiga, aga kahju oli juba sündinud.
Juhi matt oli läbimärg. Võtsin selle välja ja usaldasin "roosat". Tugev käsitsi pesu tegi pildi ilusamaks, aga kahjuks on matil bioloogilised kahjustused vetikate näol siiski püsivad. Lisaks on matt ka katki.
Tähelepanelik lugeja võiks nüüd küsida, et miks on auto siis ikkagi minu käes ja mis sai loo alguses figureerinud "lähedase pensionäri" liikumismurest? Väga lihtne. Ta valis teise auto! Väljavalituks osutus Giorgetto Giugiaro poolt disainitud Korea-USA ühisettevõttes toodetud motoriseeritud poekäru, mis oma mõõtmetelt mahub vabalt Volvo pagasiruumi. Uskumatu valik, aga mingite mõttekonstruktsioonidega jõudsime isegi järeldusele, et see valik kätkeb "ainult plusse".
Nüüd ongi veidi nõutu olek, sest tegelikult kui Volvot tahta, siis 6. liikmelisele perele oleks ainuvõimalik lisaistmetega universaal.
Kas äkki siis maha müüa? Igatahes on praegune plaan autot veidike korrastada. Ja küll jõuab maha ka müüa: sest tagaveoliste hinnad enam naljalt odavamaks lähe.
Sõidab ta hästi küll! Seda peab ütlema!
Uudishimulikuma lugeja jaoks paar värvifotot.
Niisiis, juhtus nii, et eelmise aasta lõpus saabus hoovile välismaa auto - Volvo 944, tumepunane sedaan.
Kui kuskilt otsast seda lugu kerima hakata, siis võiks alustada sellest, et Mazda 6 roostetab ja ülevaatuse-onu seda enam liiklusesse ei taha lubada. Remonditöökojas öeldi "2 tonni" ja ühelt 75-aastaselt lähedaselt pensionärilt võeti sellega liikumisvõimalus praktiliselt ära.
Et oli jõuluaeg, siis tekkis minul, kui noorel mehel hea mõte: "kingin pensionärile soliidse auto: Volvo!"
Sain algandmeid, et auto võiks olla "punane" ja "sedaan". Ühel kolmapäeval tegin müügiportaalid lahti ja seal ta oligi: punane 740, Rakveres!
Oli plaanis nädalavahetusel Rakverre vaatama sõita, aga selleks ajaks oli auto juba müüdud! Ma pole Volvot omanud 4 aastat. Palju on selle ajaga muutunud ja tasapisi sai mulle selgeks, et enam-vähem sõitevaid tagaveolisi Vollisid saia-raha eest enam ei jagata.
Ei heitnud sugugi meelt ja tänapäevaseid interneti teenuseid kasutades tuli pandeemilisest Euroopast ikkagi üks auto siia.
Vägev, polegi enne auto-lotot mänginud! Saabunud auto ei ole teab mis prillikivi, kuid midagi hullu ka ei ole. Praguline esiklaas vahetati kohe ära. Tehnilise poole pealt puudub turbo, aga 96kw liigutab seda kolakat minu jaoks piisavalt hästi. Erilisi lisasid ka ei ole, v.a. esimesed elektriaknad ja istmesoojendused. Isegi ABS'i ei ole! Sõitnud suts alla 300000 km.
Muidugi hakkasid silma ka vead. Salongis oli juhipoolne ustepeal jooksev plastpaneel pooleks murtud ja koledate kipskruvidega kuidagi kinni.
Sigaretisüütaja juures oli purustatud väike kronstein, mis seda kinni hoidis. Need pisiasjad sain juba Harkus käiguga korda.
Suurem kamm on kütte-kraaniga, mis tilgutas jahutusvedelikku salongi. Lekkiv kraan sai hetkel asendatud torujupiga, aga kahju oli juba sündinud.
Juhi matt oli läbimärg. Võtsin selle välja ja usaldasin "roosat". Tugev käsitsi pesu tegi pildi ilusamaks, aga kahjuks on matil bioloogilised kahjustused vetikate näol siiski püsivad. Lisaks on matt ka katki.
Tähelepanelik lugeja võiks nüüd küsida, et miks on auto siis ikkagi minu käes ja mis sai loo alguses figureerinud "lähedase pensionäri" liikumismurest? Väga lihtne. Ta valis teise auto! Väljavalituks osutus Giorgetto Giugiaro poolt disainitud Korea-USA ühisettevõttes toodetud motoriseeritud poekäru, mis oma mõõtmetelt mahub vabalt Volvo pagasiruumi. Uskumatu valik, aga mingite mõttekonstruktsioonidega jõudsime isegi järeldusele, et see valik kätkeb "ainult plusse".
Nüüd ongi veidi nõutu olek, sest tegelikult kui Volvot tahta, siis 6. liikmelisele perele oleks ainuvõimalik lisaistmetega universaal.
Kas äkki siis maha müüa? Igatahes on praegune plaan autot veidike korrastada. Ja küll jõuab maha ka müüa: sest tagaveoliste hinnad enam naljalt odavamaks lähe.
Sõidab ta hästi küll! Seda peab ütlema!
Uudishimulikuma lugeja jaoks paar värvifotot.